Termoplast: identifitseerimine põlemiskatse ja keevitustemperatuuride abil

Kuidas ülevaadet kasutada

Termoplasti tüüpe on rohkem kui kakskümmend ja nad käituvad kuumuses üksteisest väga erinevalt. See ülevaade koondab materjalipõhiselt identifitseerimise, keevitustemperatuurid ja sobivad meetodid, et saaksite enne töö alustamist õige lähenemise valida. Arvud on orienteeruvad: kehtiv DVS-standard või torutarnija juhis on alati ülimuslik.

Temperatuurid on tööriista- või massitemperatuurid, mitte sulamistemperatuur. Kuumtalla puhul peetakse silmas talla pinnatemperatuuri, kuuma õhu puhul düüsist väljuva õhu temperatuuri ning ekstrusiooni korral antakse massitemperatuur ja õhutemperatuur eraldi.

PE- ja PP-torude konkreetsed keevitusparameetrid leiate keevitustabelitest, toruklassid on selgitatud jaotises SDR, PN ja toruklassid ning tootjapõhised tabelid asuvad jaotises torutootjate stumptöötluse/stumsveisi parameetrid.

Põlemiskatse: identifitseerimine kohapeal

Põlemiskatse on kiireim viis materjalide eristamiseks, kui markeering on kadunud. Võtke tangidega väike laast, hoidke seda mõni sekund leegis ning pöörake tähelepanu leegile, tahmale, tilkumisele ja lõhnale. Töötage vabas õhus või väljatõmbega, kuna PVC ja PTFE eraldavad kahjulikke gaase.

Põlemiskatse on indikatsioon, mitte analüüs. Kahtluse korral ja alati surveallikate keevitamisel tuleb materjal kinnitada torumärgistuse või tarnija kaudu.

Keevitustemperatuurid ja -meetodid materjaliti

Tabel näitab temperatuure, millega tavaliselt töötatakse, ja meetodeid, mis tagavad toimiva ühenduse. Kriipsudega väli tähendab, et meetodit kasutatakse selle materjali puhul harva, mitte seda, et see on keelatud.

Kolm enimkasutatavat tüüpi

PE (polüetüleen) on vee-, gaasi- ja kanalisatsioonitorude standard. PE100 on tänapäeval kõige levinum torukvaliteet. PE on sitke, löögikindel ja talub külma.

PP (polüpropüleen) talub kõrgemaid temperatuure ja agressiivsemaid kemikaale kui PE ning seda kasutatakse sageli tööstuses ja drenaažis.

PVDF on tavalistest tüüpidest keemiliselt vastupidavaim ning seda kasutatakse toiduainetetööstuses, farmaatsias ja söövitavas tööstuses. PVDF nõuab keevitamisel rangemat puhastust ja temperatuurikontrolli.

PE ja PP: materjalid, mida kohtate kõige sagedamini

PE 80 stumptöödeldakse tüüpiliselt 200-220 °C juures, samas kui PE 100 keevitatakse 220 °C juures lühema ümberseadistusajaga, kuna materjal on jäigem ja voolab vähem. Kesttorud nagu ProFuse erinevad 240 °C poolest, kuna kaitsekest osaleb protsessis. Loe lähemalt kesttorude stumptöötlusest.

PP stumptöödeldakse 210 °C juures vahemikus +/- 10 °C. Ekstruuderkeevitamisel töötatakse nii PE-HD kui ka PP puhul massitemperatuuriga umbes 220 °C ja õhutemperatuuriga umbes 280 °C.

Elektrofusionkeevitamisel juhivad protsessi liitmiku parameetrid, mitte toru materjal. See on selgitatud jaotises elektrofusionliitmike keevitamine.

Materjalid, mis nõuavad eritingimusi

POM: kuumaõhukeevitus nõuab kaitsegaasina lämmastikku, kuna materjal eraldab kuumutamisel formaldehüüdi. Töötage väljatõmbega ja vältige aurude sissehingamist.

PVC-U ja PVC-C: keevitamisel eraldub vesinikkloriidhape, mis söövitab tööriistu ja on sissehingamisel kahjulik. Kasutage töökohal väljatõmmet ja puhastage tööriistad pärast kasutamist. PVC nõuab lisaks erilist tähelepanu temperatuurivahemikule, kuna materjal laguneb kiiresti üle u. 200 kraadi.

PTFE: ei saa sulgkeevitada nagu teisi termoplaste. PTFE-st detailid ühendatakse mehaaniliselt või IR-i abil ning üle u. 300 kraadisel kuumutamisel eralduvad mürgised fluorisisaldusega aurud.

PA ja PC: mõlemad imavad niiskust, mis põhjustab keevisõmbluses poore ja halba tugevust. Kuivatage traati ja detaile enne keevitamist vastavalt tootja juhistele. PC on lisaks pingetundlik: pikad õmblused ja kiire jahtumine põhjustavad pragusid ning keevitusjärgne lõõmutamine võib olla vajalik.

PP: pind tuleb vahetult enne keevitamist kaabitsaga puhastada ja alkoholiga puhtaks pühkida. Ilma selle töötluseta saate ühenduse, mis näeb hea välja, kuid ei nakku.

Sobitage materjal ja tingimused

Põhimõtteliselt keevitatakse alati kokku sama materjal: PE PE-ga, PP PP-ga. Materjalide segamisel muutub ühendus nõrgemaks või praguneb aja jooksul.

Kui soovite teada, mida saab omavahel kokku keevitada – ja kus on ühendus võimalik ainult piiratud tugevusega – proovige tööriista mida saab kokku keevitada, kus valite kaks materjali ja saate hinnangu. Seal on ka selgitus PE 100 ja PE 300 erinevuste kohta.

Külmas keevitamisel tuleb materjali termiliselt töödelda ja kuivatada ning keevitusparameetreid korrigeerida. Tarnijate keevitusprogrammid võtavad materjali tüüpi arvesse.

Temperatuur ja keemiline vastupidavus

PE igapäevaseks tööks tavaliselt kuni umbes 40 kraadi Celsiuse järgi pidevalt, PP kuni umbes 80, PVDF kuni umbes 120. Söövitavate keskkondade või toiduainete puhul: kontrollige alati tootja keemilise vastupidavuse tabelit (chemical resistance list) või küsige nõuandjalt.

Teised termoplasti tüübid, nende põlemiskatse ja keevitustemperatuurid on koondatud jaotisse termoplast: identifitseerimine põlemiskatse ja keevitustemperatuuride abil. Toruandmed koos seinapaksuse ja kaaluga SDR-i kohta leiate jaotisest toruandmed: seinapaksus ja kaal.

Materjali valikult parameetriteni

Kui peate kokku keevitama kaks erinevat materjali, saate kombinatsiooni kontrollida tööriistas mida saab kokku keevitada. Kui materjal on tuntud ja heakskiidetud, liikuge edasi toru läbimõõdu, SDR-i ja materjalile kuuluva tabeli juurde.

PE- ja PP-torude ajad, rõhud ja temperatuurid leiate keevitustabelitest. Kesttorude ja erimaterjalide puhul viitame tootja enda tabelile ning kõige olulisemad on koondatud jaotisse torutootjate stumptöötluse parameetrid.

Kui PE-, PP-, PTFE- või POM-detaili ei saa sulgkeevitada, on alternatiiviks liimimine, kuid materjalid nõuavad pinnatöötlust. Lugege, kuidas seda teha, jaotisest PE ja PP liimimine.